“Nõnda kui mina metsale, nõnda mets minule”

- Eesti Vanasõna -

Rahvapärane puutöö lähtus materjalide kättesaadavusest ja puidu omadustest, mille põhjal valiti iga puuliik kindla otstarbega esemete jaoks. Ants Viirese uurimustes rõhutatakse ka puidu säästlikku ja looduslähedast kasutamist, mis iseloomustab Eesti talurahvakultuuri.

OKASPUUD

Eesti rahvapärases puutöös on Ants Viirese uurimuste põhjal kasutatud mitmeid okaspuid, mis olid saadaval kohalikes metsades. Peamised okaspuud, mida rahvapärane puutöö kasutas, olid:

  • Eesti ühe levinuima puuliigina on mändi ka laialdaselt kasutatud. Mändi hinnati selle kergesti töödeldava ja vastupidava puidu tõttu. Seda kasutati mitmesuguste tarbeesemete valmistamisel, näiteks hoonete ehitamisel, paatide tegemisel, tööriistade ja mööbli valmistamisel. Männist on kasutatud pea kõike - ladvast juurteni.

  • Kuuse puitu kasutati eriti kohtades, kus oli vaja sirgeid ja pikki laudu või prusse - näiteks hoonete ja aitade konstruktsioonides. Kuusk oli oluline ka muusikariistade, nagu kannelde valmistamisel. Kuusest kasutati kõike, juurest ladvani, ka kuuse koort ehk koske.

  • Kadakat hinnati selle kõva ja tiheda puidu ning iseloomuliku lõhna tõttu. Peamist kasutust leidis kadakas Lääne-Eestis ja saartel, kus teda laialdaselt leidub. Seda kasutati väiksemate ja vastupidavate tarbeesemete, näiteks lusikate, võinugade, nööpide ja tarbenõude valmistamiseks. Lisaks kasutati kadakaoksi suitsutamiseks, et anda toidule erilist maitset.

RÕNGASSOONELISED LEHTPUUD

Ants Viirese uurimustes rõhutatakse, et Eesti rahvapärases puutöös kasutati erinevaid rõngassoonelisi puid vastavalt nende omadustele ja kättesaadavusele. Rõngassoonelisi puuliike hinnati nende omaduste põhjal: vastupidavust nõudvate esemete jaoks oli tamm eelistatuim, elastsete ja liikuvate osade puhul kasutati saart, ja dekoratiivsetel eesmärkidel. Eesti talupojakultuuris oli puidu kasutamisel alati praktiline ja otstarbekas lähenemine, mida Viirese tööd selgelt kirjeldavad. Rõngassooneliste puude seas olid tähtsal kohal järgmised liigid:

  • Tamm on klassikaline rõngassooneline puit, mida hinnati selle kõvaduse, tiheduse ja vastupidavuse tõttu. Tamme kasutati tööriistade, põllutööriistade osade (nt adratalade) ja tugevate konstruktsioonide valmistamisel. Samuti oli tamm oluline tarbe- ja iluesemete, nagu lauad, kirstud ja nõud, valmistamisel. Tamm peab hästi vastu ka vee all olevates tingimustes, mis tõttu tamm oli eelistatud materjaliks Eestis vesiveskite ehitamisel. Kasutati nii tüve kui ka oksi.

  • Saar oli oluline puit oma sitkuse ja painduvuse tõttu. Seda kasutati tihti esemete jaoks, mis pidid olema vastupidavad ja elastsed, näiteks reejalased, vankrirattad, tööriistade varred ja muu tarbevara

  • Jalakapuit oli hinnatud oma sitkuse ja vastupidavuse tõttu. Seda kasutati tööriistade ja põllutööriistade, näiteks atrade ja harkide valmistamisel. Jalakas sobis hästi ka treipingil valmistatud esemeteks.

  • Künnapuu, olles jalakale sarnase struktuuriga, leidis samuti kasutust seal, kus oli vaja väga vastupidavat ja sitket puitu. Künnapuud kasutati näiteks vankrite ja kelkude osadena, samuti muude raskemat koormust taluvate tööriistade valmistamisel.

  • Kuigi lehist leidus vähem kui teisi puuliike, hinnati seda vastupidavuse ja tugeva rõngassoonelise struktuuri tõttu. Seda kasutati peamiselt välitingimustes, näiteks hoonete või sildade konstruktsioonides.

HAJUSSOONELISED LEHTPUUD

Ants Viirese uurimuste järgi on Eesti rahvapärases puutöös kasutatud mitmeid hajussoonelisi puuliike, mida hinnati nende pehme ja ühtlase struktuuri tõttu. Need puud olid sageli eelistatud peenemate ja kergemini töödeldavate esemete valmistamisel. Iga liik leidis rakendust vastavalt oma omadustele: kask ja pärn olid olulised igapäevaste tarbeesemete valmistamisel, leppa kasutati suitsutamiseks ja haab ning pärn sobisid eriti hästi nikerdustöödeks. Viirese uurimused rõhutavad, et talurahvas kasutas puitu alati praktiliselt ja materjali omadusi austades.
Hajussoonelised puud, mida rahvapärases puutöös kasutati, on järgmised:

  • Kask oli üks olulisemaid lehtpuid Eesti talumajapidamises. Selle ühtlane ja pehme puit sobis hästi majapidamisnõude (lusikad, kausid, toobrid), vankrirataste, reejalaste ja muude igapäevaste tarbeesemete valmistamiseks. Kasepuit oli kergesti töödeldav, kuid samas piisavalt vastupidav.

  • Eesti rahvapärases puutöös kasutati haaba pehme ja ühtlase struktuuri tõttu. Ants Viirese andmetel sobis haav hästi majapidamistarvete (lusikad, kausid), lavalaudade, mesitarude ja teiste lõhenemisele vastupidavate esemete valmistamiseks. Haavapuitu hinnati ka suitsutamisel, kuna see ei eritanud vaiguseid aineid ega mõjutanud toidu maitset. Tänu kergesti töödeldavale puidule oli haab oluline materjal peenema ja praktilise tarbevara valmistamisel.

  • Eesti rahvapärases puutöös kasutati sangleppa pehme ja kergesti töödeldava puidu tõttu. Ants Viirese andmetel valmistati lepast majapidamisnõusid (pannilabidad, kausid), väiksemaid tarbeesemeid ja mõnikord ka mööblit. Leppa hinnati suitsutamisel, kuna see põles puhtalt ega jätnud vaigust jääki, andes toidule hea maitse. Tänu oma omadustele oli lepp eelistatud kergete ja praktiliste esemete valmistamiseks.

  • Väga pehme ja kergesti töödeldav puit, mida oli lihtne lõigata ja vormida.Pärnapuit oli hinnatud nikerdustööde, sealhulgas karpide, lusikate, nugade, tekstiilitööriistade (nt kangastelgede osad) ja muude tarbeesemete valmistamisel. Pärna niinest tehti nööri, kasutati õmblemisel ning tehti sarjadele ja sõeltele põhjasid.

  • Vahtrapuud kasutati selle tugeva, kuid samas hästi töödeldava puidu tõttu. Vaher leidis rakendust näiteks väiksemate tarbeesemete, muusikariistade (nt kannelde) ja dekoratiivsete detailide valmistamisel. Hästi vastupidava ja libeduse tõttu pandi vahtraliistu saanijalastele ja tallalaudadeks höövlitele.

  • Toomingas oli hinnatud pehme, kuid tugevapoolse puidu tõttu, mida kasutati peamiselt väiksemate esemete, nagu lusikate, karpide ja väikeste tarberiistade valmistamiseks. Selle okslik struktuur ja meeldiv lõhn lisasid väärtust väiksematele käsitööesemetele. Toomingavitsad painduvad aastaringselt, mida kasutati laudnõude vitsutamisel.

  • Pajupuit oli pehme ja kergesti töödeldav, mistõttu sobis hästi punumistöödeks, näiteks korvide ja vitstest tarade valmistamiseks. Pajuvitste painduvus ja kerge kättesaadavus tegid sellest olulise materjali ka kalapüüniste ja -nattide valmistamisel. Paju koort kasutati nt viiskude jm väikeste punutiste tegemisel.

    Remmelgas, olles samuti pajuliste sugukonnast, andis tugevaid ja painduvaid vitsu. Remmelgavitsad olid eriti hinnatud paindlikkuse poolest ning neid kasutati sageli detailsemates punumistöötades.

  • Pihlakapuit on tihe ja vastupidav, mistõttu see sobis tööriistade käepidemete, varraste ja väiksemate tarberiistade valmistamiseks. Lisaks oli pihlakas sümboolse tähendusega puu, mida kasutati maagilistel eesmärkidel, sealhulgas talismanidena.

  • Sarapuu oli hinnatud oma tugevate ja sirgete varte tõttu, mida kasutati kergelt painutatavate esemete, näiteks vankriroobaste ja korvipunumise alusmaterjalina.

  • Viljapuude puit, näiteks õuna- ja pirnipuude oma, oli kõva, tihe ja hästi viimistletav. Seda kasutati peamiselt väikeste dekoratiiv- ja tarbeesemete, näiteks nikerdatud nuppude, kausside ja muude sarnaste tarbeesemete valmistamiseks. Oma tugevuse tõttu kasutati nt õounapuud ka höövliblokkide valmistamiseks.